Küsimusele “kui palju maksavad vanad fotod” on raske vastata. Kuigi vanad fotod on kaup nagu kõik muu, puudub neile hinnakiri. Hind kujuneb pakkumise-nõudluse käigus.

Alljärgnevalt olgu neile, keda see küsimus ühel või teisel moel huvitab, ära toodud mõned peamised foto hinda määravad tegurid. Kui ma alguses tahtsin need jagada objektiivseteks ja subjektiivseteks, loobusin sellest mõttest pea kohe pärast esimesi kirjaridu, sest isegi mitte foto seisukord ei kvalifitseeru foto hinna määramisel objektiivseks kriteeriumiks.

Millised siis on vana foto või fotopostkaardi hinda mõjutavad muutujad?

Foto seisukord võiks olla üks peamisi ja suhteliselt objektiivne foto hinna määramise kriteerium kuid ei ole seda kindlasti. Esiteks puuduvad vähemalt Eestis vastavad vanadele fotodele suunatud ühtsed kvaliteedistandardid. Ja ega need väga ei aitaks ka, sest sageli taandub foto seisukord selle saadavuse ees. Ning teinekord võib ka foto fragment õigele ostjale olla väärtuslikum kui laitmatus seisukorras jäädvustus.

Foto saadavus on oluline kuid keeruline hinnata, sest reeglina puudub turuosalistel sellekohane ülevaade. Suurem osa (vahetus)kogusid pole ju avalikud ning alati eksisteerib oht, et sama pilt ilmub lähemas või kaugemas tulevikus müügile hoopis soodsama hinnaga. Sellistel puhkudel osutub otsustavaks müügile paiskamise intervall.

Seetõttu mängib ostusoovi puhul olulisemat rolli foto olemasolu ostuhuvilise kogus, asjaolu, mida on lihtne üheselt hinnata. Puuduva pildi eest on valmisolek maksta suurem. Sellega on seotud teema kogujate arv. Mida rohkem huvilisi, seda suurem konkurents ja kõrgem hind.

Tõsised kogujad jälgivad hoolega kõikvõimalikes keskkondades toimuvaid varasemaid tehinguid ning kujundavad oma hinnakirja ja/või pakkumised vastavalt sellele.

Foto ostuhind on kindlasti üks hinna tegur kui pilt on soetatatud raha eest või vahetuskaubana. On olukordi, kus liiga kõrge ostuhind moonutab teatud mõttes foto hinda ning viib keskmise hinnapunkti üles. Väga vale müügihinna puhul teeb turg lõpuks omad korrektuurid kuid olukordades, kus ostuhinnast tuletatud müügihind erineb ainult pisut turu valmisolekust, toimuvad tehingud. Nii võib teatud teema või valdkonna fotode hind hakata pisitasa kerkima.

Foto hinna määrab sageli soetamise eesmärk, kas ostetakse enda kogusse või edasimüügiks. Edasimüügiks soetatud vanade fotode hind võib kümnetes või isegi sadades kordades erineda selle lõplikkust müügihinnast kollektsionäärile, kes ostab selle enda kogu täienduseks. Samas ei tasu hulgitehingutel müüjale osaks saavat negatiivset hinnasurvet pahaks panna või lausa hukka mõista, sest väga sageli võetakse hulgiostudega endale suurem äririsk ning olukorrad, kus ostetud vanavara ei too kulutatud raha tagasi, pole kellelegi võõrad. Rusikareegel on, et otse inimeselt ostavad kokkuostjad. Lõpptarbijale müüakse laatadel ja oksjonikeskkondades nagu näiteks osta.ee.

Hinna määrab paljuski müügi kiirus ning maht. Mida rohkem fotosid korraga omanikku vahetab, seda soodsam on hind. Soovides fotost maksimumi välja pigistada, tasub pilte müüa ühekaupa ja keskkonnas, mis on samaaegselt võimalikult paljudele huvilistele ligipääsetav. Samas tähendab ühekaupa müümine suuremat ajakulu, mis teinekord kipub üksikute fotode müügist saadud tulu ära sööma. Oma osa on ka aastaajal, osta on kasulikum suvel ja müüa sügisest kevadeni. Fotode kogumine on ju reeglina tubane huvi.

Muidugi toimub ka vanade fotode müügi ja ostmisega seotud kitsas ringis pahatahtlikku hindadega mängimist. Eriti on see aktuaalne oksjonikeskkondades, kus müüja saab konkurentsi ja hinnasurvet suurendada läbi aliaskasutajate või abiliste. Selliseid kiireid ja suuri tehinguid, millega kaasnevad peadpööritavad hinnad, ei tasu mingil juhul võtta absoluutse tõena oma kodusele fotokogule müügihinna määramisel. Sellistel puhkudel tulevad lisaks kunstlikule hinnakergitamisele sageli täiendavalt mängu tegurid nagu hasart ja rahakoti paksus.

Just vaba raha olemasolu on pannud viimasel ajal aluse päris mitmele, nüüdseks väga põhjalikule vanade fotode kogule. Raha ja sellega sageli kaasneva kogenematuse lisandumine niigi kokkukuivavate ressurssidega vanade fotode turule toob endaga kaasa kohese hinnatõusu müügilootuse, -ootuse ja ostjate ärakasutamise näol. Kipub olema nii, et uustulnukad ostavad alguses arutult ja valimatult kuid kogu kasvades ja kogemuste lisandudes võtavad omaks arusaamise, et foto eest põhjendamatult kõrge hinna maksmine ei tee seda sisukamaks ega paranda selle kvaliteeti.

Nagu näha, mõjutavad vanade fotode hindu päris paljud tegurid, mille osakaalu konkreetse foto hinnas on keeruline hinnata. Paljud kogujad on teinud kogumise endale lihtsamaks sellega, et seavad fotode või konkreetse pildi ostmisele hinnapiiri, mida mingil juhul ei ületata. Sageli aitab ka kaine mõistuse kuulamine. Nagu näitab allolev pildiseeria, on vähe selliseid pilte, mida on publitseeritud ühekaupa. Alati on ja jääb lootus, ostjale abiks ja müüjale kahjuks, et sama foto ilmub lähiajal uuesti müügile. Nüüd juba odavama hinnaga.

***
Tekst ja pildid Nahkanuia ajaveebist:

“Kui palju on väärt Martin Öömanni foto Koeru kirikust? Vastusevariante on mitu nagu seda võib näha allolevatelt ekraanitõmmistelt. Kõik sõltub vajadusest ja võimalustest. Lisaks pole kunagi teada mitu korda ja kas üldse sama foto veel müügile tuleb. Osalesin kõigil kolmel oksjonil aga võitsin neist viimase, kõige madalama lõpphinnaga.”