Vanadpildid - Blogi

Logi sisse
ja salvesta oma lemmikud

Vali asukoht piltide sirvimiseks
Pilte: 3341

Pärnumaa Saaremaa Läänemaa Harjumaa Järvamaa Virumaa Viljandimaa Tartumaa Võrumaa
Küsimusele “kui palju maksavad vanad fotod” on raske vastata. Kuigi vanad fotod on kaup nagu kõik muu, puudub neile hinnakiri. Hind kujuneb pakkumise-nõudluse käigus.

Kuigi seda võib paljudel olla raske tunnistada, on vanad fotod samasugune kaup nagu kõik muu. Neid ostetakse ja müüakse. Laatadel, kokkutulekutel, oksjonitel, kodudes. Kui tehing toimub käest-kätte, on kohe näha foto seisukord ning uus omanik saab kallihinnalise pildi oma käe järgi turvalisse kohta paigutada. Teine lugu on aga internetioksjonitega, kus oksjoni võidule järgneb foto postitamine ning ooteaeg.

Jätkuks eelmisele postitusele sellest, kuhu kaovad vanad fotod ning millised on mõned nende meieni jõudmise teed, üks konkreetne näide. Minu teadliku elu aastatest pole ükski veedetud sellise hirmu taustal nagu seda võisid tunda meie vanemad ja vanavanemad. Hirmu ees saada küüditatud, vangistatud või lausa tapetud oma mineviku, mõne lähedase mineviku või lihtsalt valede fotode pärast perealbumis.

Kuigi vanade fotode kogumine pole väga laialdane ja masse haarav hobi, on paljudes kodudes hoitud alles vanu perekonnafotosid. Harva on fotod koondatud kaasaegsetesse kogumislahendustesse, sagedamini on kasutusel kingakarp, parimal juhul vana sisselõigatud nurkadega fotoalbum, halvimal juhul on abi leitud liimist. Lähtudes eeldusest, et vanad fotod ongi vanad ning määratud aja jooksul ära kuluma, on kõik korras. Kuid soovides neid säilitada ka järeltulevatele põlvedele, tasub kulutada natukene raha nende hoiukohale. Selles postituses on toodud mõned levinumad lahendused vanadele (foto)postkaartidele SAFE tootevaliku põhjal.

Kuhu kaovad vanad fotod, perekonna pildialbumid ja mälestused? Vastuseid on erinevaid, panen selle postitusega üles mõned kuuldud versioonid ning täiendan tagantjärgi. Õnneks on nii kurva kui õnneliku lõpuga lugusid, millele ootan lisa lugejatelt. Kirjutage, kus on teie perekonna fotoreliikviad, kuidas need on õnnestunud säilitada või vastupidi.

Möödunud nädalavahetusel, 24. märtsil räägiti Koeru kultuurimajas seminari vormis graafik Eduard Wiiraltist, kes veetis oma lapsepõlvest 5 aastat Koeru kihelkonnas elades ja õppides. Täpsemalt Varangu mõisas, kus tema ise oli mõisavalitseja. Minul paluti anda ülevaade Wiiralti aegsest Koerust mõisate võtmes ja vanadpildid.net pildibaasi alusel

Selles postituses tahaks välja tuua mõned head põhjused (foto)postkaartide kogumiseks kuid enne seda tuleb teha selgeks terminid. Nimelt kasutatakse eesti keeles segamini termineid postkaart ja fotopostkaart. Vikipeedia sõnul on "postkaart nelinurkne paksema paberi või papi tükk, mis on mõeldud postiga saatmiseks ilma ümbrikuta. Postkaardi ühel poolel on tavaliselt pilt. Teisele küljele kirjutatakse sõnum, saaja ja saatja aadressid ning kleebitakse postmark." Et postkaart ja fotopostkaart aeg ajalt kohad vahetavad või on kasutusel sünonüümidena, on kindlasti seotud asjaoluga, et osa postkaarte pole midagi muud kui trükitud fotod ning fotod, mis on ilmutatud aadressijoontega fotopaberile, pole midagi muud kui fotopostkaardid. Kuna pole haruldased juhud, kus tervitustekst või sõnum on kirjutatud tavalise foto puhtale tagaküljele, ongi kõnekeeles teinekord tegemist ühe suure segapudruga.

Osalesin veebruaris projektitaotlusega MTÜ Järva Arengu Partnerid poolt väljakuulutatud 2017 aasta Kevadvoorus. Värskelt üles riputatud kevadvooru taotluste pingereas on MTÜ Nahkanuia projekt saanud 79,43 punkti, mis tähendab antud meetmes auväärset teist tulemust. Põhimõtteliselt võib öelda, et projekt on heaks kiidetud.

kodulehe, e-poe tegemine
X