Vanavanaisa mälestustest leian sellised read: "Suve puhates ajasime talveks jälle “Maleva” jõusse ja algasime liuväljaga. Kuna kaitseliit alustas võitlust, tehes liuvälja Tallinna maantee heinamaal, valisin meie liuvälja kohaks endise laia jõepealse Jõe ja Kalda tänavate juures. Kuna pidasime head hoolt, meil oli orkester ja keskkooli õpilased olivad meie ringis, siis jäi ka kaitseliit alla ja lõpetas liuvälja. Meie liuväli oli ilusaste dekoreeritud, pühapäeval kuuskedel värvilised laternad, lipud ja muu ilustus, siis oli kord niisugune kurioossum, et kohtlane külamees, tulles hobusega Mündi poolt ei usaldanud luba küsimata mööda sõita kitsalt Kalda tänavalt liuvälja äärest; küsis, kas tohib siit mööda sõita. Meie liuvälja korrastaja Johannes Lutrus polnud ka suupeale löödud: “noh sõida, aga ruttu!” Anti piitsa ja eks rääkis oma vahvast juhtumist muidugi ka kodus. Liuväli oli korraldatud kunstimaitseliselt, ja Vee tänavalt läks sinna kuuskedega ehitud tee, kuid meie istutasime selle tee täis haljast metsa, nii et pidulised nurisesivad, et kust meie siis pääseme, kui pole vaba teed. Neile soovitasime leida tee läbi metsa, mis tekitas lõbusat naljatuju jne jne."